KÜLLI REINUP
Enesejuhtimist alluvuslikes töösuhetes on Eestis uuritud suhteliselt vähe. Olemasolevad magistritööd on keskendunud haridus- või meditsiiniasutustele. Professionaalset autonoomiat õenduses on uurinud nt Gerli Liivet oma magistritöös (2015), hambaarstide ja hambaraviõdede arusaamu koostööst Ave Jüriöö oma magistritöös (2018).
Uurimuse eesmärk on teada saada, millised enesejuhitavuse tegurid avalduvad sellise täiskasvanu puhul, kes töötab hierarhilise alluvusstruktuuris madalaimal astmel. Kollektiivis, kus on selgelt reglementeeritud alluvussuhted, fikseeritud töökorraldus, ranged sisekorrareeglid ja piirangud, esimese, teise jne astme juhid. Sellised töökeskkonnad on nt tervishoiu- ja haridusasutused, sõjaväelised asutused, rasketransport – lennu-, laeva- ja rongiliiklus. Andmed koguti ühe laevapere alama astme töötajatelt poolstruktureeritud intervjuudega. Tegemist oli eesmärgistatud valimiga, neljas intervjuus osales kuus töötajat.
Uurimuse tulemusena jõudis autor järeldusele, et hierarhilise alluvussüsteemi madalaimal astmel olevad töötajad kogevad vastutust märksa laiemalt kui ainult oma töökohustuste piires, nad on avatud uutele väljakutsetele ning õpivad kõige enam oma kogemustest. Kuivõrd on tegemist kõrge riskiteguriga süsteemidega, on ka madalama astme töötajad pigem kõrge enesetõhususega ja vägagi subjektsed ning analüüsivad pidevalt enese rolli ja vastutust keskkonna kontekstis.
Võtmesõnad: täiskasvanu enesejuhitavus, subjektsus ameti kontekstis
Sissejuhatus
Uurimus otsib vastust küsimusele, millised enesejuhtimise seisukohalt olulised väärtused tõusevad esile töötajate enesekohastes arusaamades ja töökohustuste kontekstis.
Uurimisainese muudab oluliseks uuritav riskirohke töökeskkond – laev – kus püsib pidev võimalus ootamatuteks olukordadeks. Äärmisel juhul on ohus inimes(t)e elu, lihtsamatel juhtudel on vaja kohest otsustamist või tegutsemist, millega lahendada mõni esile kerkinud probleem. Enesejuhtimist loetakse üheks olulisematest võtmepädevustest tänasele ja tulevikutöötajale (Märja, Lõhmus & Jõgi, 2003).
Indiviidilt eeldatakse ühiskonnas järjest enam subjektile iseloomulikku mõtestatud aktiivset, sh. vastutavat tegutsemist. Viimase tingimuseks on pidev enesearendamine elukestvalt õppides, mis omakorda on võimalik ainult enda arengut suunava subjektina käitudes. (Kadde, 2002)
Viimasel kümnendil on ühiskonda mõjutanud arusaam, et juhtimiseks pole vaja juhte ja hierarhia saab asendada kollektiivse koostööga. Sellise organisatsioonimudeli puhul on inimesed usaldatud käituma omal initsiatiivil ning ühine eesmärk ja sarnased väärtused juhivad nii firma kui töötaja käitumist. (Kleiner, 2012, viidanud Kolk, 2015)
Rasketranspordis on ohutuse tagamise tõttu juba ajalooliselt väljakujunenud dikteeriv käitumis- ja juhtimisstiil (“Kapteni korraldus on ülim ja kuulub vastuvaidlematule täitmisele kõigi meeskonnaliikmete poolt”), kus töökohustused on detailideni lahti kirjutatud ning uue töötaja instrueerimine võrdub peamiselt juhendite täpse täitmise nõudega. Alama astme töötajalt eeldatakse eelkõige veatut ning reeglina ka kiiret tegutsemist oma selgelt piiritletud töölõigus. Kõik tavapärased tööolukorrad, ka võimalikud kriisisituatsioonid ning töötajate kohustused on nende puhul lahti kirjutatud erinevates juhendites (laevas treening-, ohutus- ja tööjuhend).
Autonoomne, vastutav ehk enesejuhitud tegutsemine saab määravaks ebatavalistes, rutiinist väljuvates situatsioonides, kus võimalust või aega juhendite või vaheastme juhi poole pöördumiseks pole. Ootamatus olukorras eeldatakse ka alama astme töötajalt iseseisvat otsustusvõimet, vastutust, loovat lahendust.
See aga tekitab küsimuse, kas töötaja enesejuhitavust mõjutab struktuuri hierarhilisus iseeneses, mis väljendub mitmetes juhendites sätestatus ja mis justkui ei jäta vastutust otseselt töötajale, (nt: probleemidest töökohal teata oma osakonnajuhatajale; tulekahjust vm tõsisemast õnnetusest teata otse silda või laeva infosse; anomaaliatest reisijate käitumises –infosse) ning millised enesearengulised väärtused avalduvad sellistel töökohtadel töötavatel inimestel.
Üks olulisemaid näitajaid isiksuse arengus on vastutustunne. Grupinormide teadliku omaksvõtuga ja neile vastava käitumisega kaasneb ka kohustus vastutada oma tegevuse tagajärgede eest. Täiskasvanuks olemisel saab tihti määravaks see, kas ja millisel määral indiviid võtab enda peale vastutuse oma elu juhtimise eest selle kõigis aspektides: tervis, haritus, suhted lähedaste ja teiste inimestega, karjäär … . (Märja, Lõhmus & Jõgi, 2003)
Töötajat võivad tõugata vastutust võtma või vältima tema isikuomadused. Osad eelistavad olla tagaplaanil, mitte sekkuda või neil võib puududa usk enese võimesse olukorraga toime tulla. Samuti ei pruugi töötaja pidada vastutuse võtmist konkreetsel ametikohal oluliseks, küll aga on ta valmis võtma vastutust oma elu teistes aspektides.
Uurimisprobleemiks käesolevas töös on: kas ja kuidas avaldub enesejuhitavus madalama astme töötajate puhul (ühe laevapere reisijateenistuses). Uurija eesmärgiks on teada saada, kas alama astme töötajad on valmis kriisisituatsioonis võtma vastutust.
Uurimisküsimused:
- Milliseid enesejuhitavuse seisukohalt olulisi väärtusi väljendavad hierarhilises alluvusstruktuuris madalaimal astmel olevad töötajad?
- Kuidas mõtestab madalaima astme töötaja enese jaoks rutiinist väljuvaid olukordi?
Teoreetiline osa käsitleb enesejuhitavust ja autonoomiat, enesetõhususe kujunemist ja sotsiaal-kognitiivset teooriat ning kogemusõpet. Empiirilises osas viidi läbi neli intervjuud, kõik intervjueeritavad olid samas kollektiivis samal hierarhilisel astmel töötavad naised. Intervjuuküsimuste koostamiseks tegi uurija eeltööd – tutvus sihtrühma töökohustuste ning ametijuhenditega. Esmalt toimus pilootintervjuu kahe töötajaga, mille põhjalt korrigeeriti intervjuuküsimusi. Seejärel kolm intervjuud, millest üks oli paarisintervjuu. Kasutusel oli fenomenoloogiline lähenemine, mis võimaldab vastajatel omistada oma kogemustele tähendusi. Lisaks täitsid kõik intervjuule vastanud enne intervjuud tajutava enesetõhususe testi (Schwarzer & Jerusalem, 1995).
Teoreetilised lähtekohad
Enesejuhitavus, autonoomia
Enesejuhitavuse defineerijad toovad välja enesejuhitavuse neli põhimõõdet. Esimeseks ja põhiliseks mõõtmeks on vastutus ja õpihimu. Õpihimus tõusevad esile õppija sisemine motiveeritus ja tahe. Teiseks mõõtmeks on loovus ja sõltumatu probleemide lahendamine. Loovuses sisaldub õppija avatus ja uudishimu uute väljakutsete vastu. Ta on kriitiline ja valmis kahtluse alla seadma traditsioonilisi lahendusi ning proovima uusi. Kolmas ennastjuhtiva õppija mõõde on iseseisvus ja otsustuskindlus. Ta on valmis vastu võtma tagasisidet väljastpoolt, kuid suudab ka ise oma õppimisele hinnangu anda. Iseseisev õppija suudab teha valikuid. Neljas, viimane mõõde, on õppija eneseusk. Paindlikud lahendused ja nende kasutuselevõtt on seotud enesekindlusega. Kui õppija ei usu enesesse, ei ole ta valmis paindlikke lahendusi kasutama. (Vesisenaho, 1998, viidanud Virta, n.d.)
Enesejuhitud õppimine kui teoreetiline ja praktiline kontseptsioon on tugevalt seotud Knowles ́i töödega ja tema mudeliga elukestvast õppijast, kes valdab järgmisi oskusi:
- Võime tunda huvi ja areneda
- Suutlikkus formuleerida küsimusi
- Suutlikkus tuvastada, millist infot on vaja küsimustele vastamiseks
- Oskus leida kõige asjakohasemaid andmeallikaid
- Oskus mõtestada andmeallikatest saadud teavet
- Võime hinnata, analüüsida ja korrastada oma küsimustele saadud vastuseid
- Võime üldistada, kohaldada ja edastada saadud vastuseid. (Knowles 1980, viidanud Tennant, 2003)
Täiskasvanud, kes on suure pinge all, üleliia erutatud või ärevil, ei õpi nii hästi nagu need, kes võtavad õpisituatsiooni kui normaalset nähtust (Brundage ja Mackerarcher 1980).
Märksa tõenäolisemalt õpivad nad palju tulemuslikumalt paigas, kus nad võivad vabalt, ilma igasuguse takistuseta väljendada oma arvamusi. (Jarvis, 1998)
Enesejuhtimine on seotud autonoomia mõistega. Üksikisiku autonoomia on suutlikkus omada võimu oma tegude üle ning kujundada oma elu vastavalt enese seatud põhjenditele ja motiividele (Buss, 2013). Buss toob välja, et kuigi meie otsused põhinevad nii varemkogetul kui praegustel asjaoludel, mille üle meil puudub kontroll, eksisteerib ka nendel tingimustel inimese võimalus juhtida oma tegutsemist.
Enesetõhusus ja sotsiaal-kognitiivne teooria
Enesetõhusus on defineeritud kui inimese hinnang oma võimetele organiseerida või sooritada teatud tegevusi, mis nõuavad kindlat tüüpi suutlikkust (Bandura, 1986). Bandura järgi kõrge enesetõhususega inimesed:
- tajuvad probleemi pigem kui väljakutset, mida lahendada
- on oma tegevusest rohkem huvitatud (püstitavad julgeid eesmärke)
- on rohkem pühendunud oma huvidele ja tegevustele
- tulevad hõlpsamalt toime erinevate tagasilöökide ja pettumustega ning taastavad kiiremini usu endasse.
Samas kujuneb just sotsiaalsete kogemuste kaudu välja inimese enesetõhususe taju, efektiivsus-uskumus ehk usk sellesse, kuidas ta suudab olukordadega toime tulla. Kõrge enesetõhususega inimesed on veendunud, et nad suudavad kontrollida ja mõjutada ka ümbritsevat keskkonda.
Sotsiaal-kognitiivne teooria keskendub õppimise ning tunnetuslike, sotsiaalsete ja motoorsete soorituste uurimisele. Sotsiaal-kognitiivse teooria põhipostulaate on, et inimese saavutusvõime sõltub tema käitumise, isiklike omaduste (mõtted, uskumused) ning keskkonna tegurite koosmõjust. Selle teooria kohaselt mõjutab inimese enesetõhusus inimese käitumist ja seda keskkonda, millega inimene suhtestub, samas mõjutavad ka tegevused ja keskkonnatingimused inimese enesetõhusust. (Täht, 2018)
Oma teoses “Sotsiaalse õppimise teooria” (1971) väidab Bandura, et inimene on pidevalt vastamisi olukordadega, millega tal tuleb ühel või teisel moel toime tulla. Mõned inimese reageeringud osutuvad ebaedukaiks, samal ajal kui teised tõendavad oma soodsamaid efekte. Selliste uurimistegevuste teel inimene tugevdab ja valib käitumisviisid, mis on osutuvad edukaiks, samal ajal heidab kõrvale aga ebaedukad reageeringud. Veelgi enam − inimene jälgib teiste käitumist ja selle tulemusi ning ehitab näidete varal üles suure osa enda käitumismustreid, ilma vajaduseta pidevalt katse-eksituse meetodit kasutada. (Valdma, 2015)
Kogemusõpe
Õpiteooria, mis põhineb kogemusõppest lähtuval käsitlusel, asetab õppijad nende oma sotsiaal-kultuurilisse miljöösse. Selle arusaamise järgi areneb täiskasvanud inimeses olev „mina“ kogu eluea vältel, kuigi füüsiline keha tõepoolest järk-järgult mandub. (Jarvis, 1998)
Kuna õppimine algab kogemusest, siis on seos täiskasvanu eelneva elukäigu ja situatsiooni mõistmise vahel väga tähtis. Kui suhe on harmooniline, siis kogemus lihtsalt kinnistab eelnevalt omandatut; kui selles esineb aga mingi lahknevus, siis on väga suur tõenäosus et algab õpiprotsess. (Jarvis, 1998)
C. Rogers ́i (1969, viidanud Järvis, 1998) käsitlus refleksiivsest õppimisest põhineb ideel, et õppija on subjekt ning et sotsiaalne struktuur ei ole õppija jaoks liialt pealesuruv. Rogers käsitleb kogemusõpet kui enesealgatuslikku ning paigutab kogemusõppe skaala ühte ja mäluõppe teise otsa.
Empiiriline uurimus
Metoodika ja valim
Uurimuses kasutatakse kvalitatiivset uurimismeetodit. Kvalitatiivse uurimuse lähtekohaks on tegeliku elu kirjeldamine. Üldiselt tunnistatakse, et kvalitatiivses uurimuses on püüdluseks ennekõike leida ja avalikkuse ette tuua tõsiasju, selle asemel et tõestada juba olemasolevaid (tõe)väiteid. (Hirsijärvi, Remes, Sajavaara, 2007)
Uurimistöö eesmärgist lähtuvalt moodustati eesmärgipärane valim – ühe ettevõtte madalaima astme töötajad, kellel on selgelt piiritletud tööülesanded, kes töötavad samades töötingimustes ja kellel on samal viisil reglementeeritud alluvussuhted.
Töös püstitatud eesmärgi täitmiseks kasutati intervjuud, mis annab võimaluse läbi vestluse mõista uuritavat nähtust (Hirsijärvi, Remes, Sajavaara, samas). Uuringus viidi läbi üks pilootintervjuu ja kolm põhiintervjuud, milles kokku osales kuus inimest – neli koristajat ja kaks müüjat. Uuringus osaleti vabatahtlikult, nõusolek osalemiseks saadi kirjaliku pöördumise teel, milles selgitati uuringu eesmärki ja anonüümsuspõhimõtet.
Andmete kogumine
Uuringus kasutati poolstruktureeritud intervjuusid. Uurimisprobleemist ja -küsimustest lähtuvalt koostati intervjuuküsimuste kava. Kaks intervjuud toimusid paarisintervjuuna, kaks üksikintervjuuna. Paarisintervjuu tõstatus nõusoleku küsimise käigus, kus küsitletavad väitsid, et kuivõrd nende tööülesanded on läbi põimunud, samuti vaba aeg (kajutites elatakse samuti paarikaupa), tunnevad nad end vastamisel julgemalt, samuti võivad aidata teineteisel konkreetseid situatsioone meenutada.
Nii nagu avatud intervjuude puhul, jätab ka siin autor võimaluse küsimustest katmata teabe esilekerkimiseks. Avatud intervjuu puhul loodetakse, et vastaja räägib midagi sellist, mida uurija oodata ei oska, ning püütakse vähendada ohtu, et uurija liigselt suunaks vastajat intervjuu teemade käsitlemisel ja sõnastamisel. (Lagerspetz, 2017)
Alustuseks täitis iga vastaja kümme küsimust sisaldava enesetõhususe testi. Minimaalselt oli võimalik saada 10 punkti, maksimaalselt 40 punkti.
Intervjueeritavad on tähistatud märgendiga vastavalt: V1 kuni V6.
Intervjuude kestus oli keskmiselt 24 minutit. Intervjuu lõpus oli intervjueeritaval võimalus küsimusi kommenteerida või täiendada varemöeldut.
Andmete analüüs
Andmete analüüsil kasutati kombineeritud lähenemist. Deduktiivsel lähenemisel (suunatud sisuanalüüs) tuletatakse kategooriad teooriast, induktiivses lähenemises on uurija taotluseks esile tuua ootamatuid asjaolusid.
Induktiivse analüüsi lähtekohaks ei ole mitte teooria või hüpoteeside testimine, vaid ainestiku mitmekülgne ja üksikasjalik läbivaatamine. See, mis on oluline, seda ei määra uurija. (Hirsijärvi, Remes, Sajavaara, 2007)
Intervjuud transkribeeriti sõna-sõnalt, seejärel loeti korduvalt üle. Esmalt nopiti välja koodid, mis on uurimuse eesmärkidega – enesejuhitavuse tegurite ja enesejuhitavuse seisukohalt oluliste väärtuste avaldumisega seotud. Sarnased koodid koondati nelja enesejuhitavuse põhimõõtmetest moodustatud kategooria alla. Need kategooriad on: Vastutus ja õpihimu; Loovus ja sõltumatu probleemide lahendamine; Iseseisvus ja otsustuskindlus; Enesetõhusus. Koodid, mis kerkisid esile väljaspool enesejuhitavuse põhimõõtmeid moodustasid veel ühe kategooria, Emotsioonide roll, millel on omakorda kaks alamkategooriat: Emotsioonid kliendikontaktis ning Emotsioonid kollektiivis. Järgnevalt esitatakse uurimistulemused nende viie kategooria kaudu.
Tulemused
Vastutus ja õpihimu
Enim tõid esile vastajad vastutust. Vastutust kogeti kolmel moel: kitsamalt oma konkreetsete tööülesannete täitmise kontekstis; laiemalt vastutusena suhete hoidmise ees kollektiivis kui ka vastutusena klientide ees, nende rahulolu ja heaolu ees.
Kui ma midagi teen, siis ikka korralikult. (V1)
Vastutad selle eest, mis sul töökohustusena kirja pandud on, aga ma arvan, et iga inimene peaks vastutama ka oma töökollektiivi sisekliima eest. Suhete eest, läbisaamise eest. (V4)
Nagu ametinimigi ütleb, siis puhtus ja kord on esimesed, aga kindlasti on meie vastutada ka see, mis seal (aladel) toimub. Et reisijatel oleks ohutu, et ei oleks mingisuguseid takistavaid esemeid, väljapääsutee ees näiteks, kui midagi peaks juhtuma. (V6)
Ka juhul, kui töötaja mõtestas oma kohta hierarhilises süsteemis madalal olevana ja vaatles vastutust ainult oma tööülesannete kontekstis,
Tegelikult on alama astme töö juures vastutus suht väike, sa pead vastutama ainult selle eest, et töö saaks korralikult ära tehtud. (V3)
Mulle on ette kirjutatud see, mida ma pean tegema ja ma vastutangi selle eest, mis on minu kirja pandud kohustused. Ma ei saa rohkem vastutust võtta endale. Sa pead oma kohta lihtsalt teadma. (V5)
ka sel juhul väärtustati kvaliteetset töötulemust märksa enam kui ainult etteantud kohustuste piires. Vastustest ilmnes sisemine mõõdupuu, millest on näha, et töötajatel on soov teha oma tööd mitte lihtsalt hästi, aga väga hästi.
See kümme minutit lisaaega oli nagu kingitus! Kümme minutit ma sain rohkem või kauem oma tööd teha. Põhjalikumalt. (V3)
Ükskõik, kus ma midagi teen, ma tunnen seda vastutust, et selle tegin mina, see peab seal korda jääma. (V5)
Õpihimu otseselt väljendab üks vastaja,
Tahaks ennast veel rohkem, kuidagi, arendada. (V6)
kuid kaudselt tuleb see välja kas kogemuslike praktikate kirjeldamise läbi, millest tõuseb esile õpikogemus
Kuigi koristaja, siis ma leian, et on vajalik vene keele oskus, soome keele oskus, inglise keele oskus… sellega ma ausalt öeldes pidevalt tegelengi. (V3)
Oluline on see õppimise moment seal juures, sest tegelikult meil ei ole protseduurireegleid või reeglistikku, mille abil ennast koguda või harida, kuidas keerulise olukorraga toime tulla. Kõik põhineb siiski omal kogemusel. (V3)
või arengutakistuste välja toomise läbi.
Viis aastat seda tööd juba tehes, seal ei saa midagi muuta väga /—/ Tahaks nagu rohkem aga pole kuskile edasi minna. (V6)
Üks vastaja nimetas väärtusena, mida konkreetne töökoht talle õpetanud on, olulisi
enesejuhitavuse tegureid.
Distsipliin. Kellaaja tundmine. (V1)
See, et vastajad tõid esimesena välja ja kogesid mitme tahu alt vastutust, näitab otseselt nende kõrget enesejuhitavust. Kadde (2002) toob oma töös välja, et subjektsuse ja aktiivsusega kaasneb oma otsuste ning käitumise eest vastutamine, mis omakorda näitab indiviidi võimelisust ja valmisolekut otsustada oma käitumise mõju ning tähtsuse üle.
Loovus ja sõltumatu probleemide lahendamine
Loovus väljendub avatuses, uudishimus ja mängulisuses, mis annab parema suutlikkuse uutes olukordades toime tulla. Ka kriitiline meel on seotud loovusega – subjekt ei järgi mehaaniliselt etteantud korraldusi vaid on valmis kahtluse alla seadma traditsioonilisi lahendusi. (Virta, n.d.)
Loovatel hetkedel hakkan ma … või mingitel probleemidel … kindlasti improviseerima ja mõtlema, mida ta tahab või mis ta probleem on /—/. (V1)
Kaks vastajat tõid välja vabaduse (sõltumatuse) kogemise.
Kui sa tahad anda endast parima, siis ei takista sind miski. (V4) Ma ei tunne ennast siin üldse ahistatud. Mulle siin meeldib ja see ongi vabadus. Mind ei ahista ei töökaaslased ega töö ja ja tunnen ennast täiesti vabalt. Avatud ja vaba. (V6)
Mitte ükski vastajatest ei toonud esile vastuolu igapäevatöö rutiinsuse, detailsete juhendite ja ootamatutes situatsioonides tekkiva vajaduse vahel kasutada loovust. Samuti ei maininud keegi ootamatuid olukordi või uusi väljakutseid väsitavana või stressi põhjustavana. Muutusi tajuti pigem positiivsena, vaheldust pakkuvana.
Mis mulle meeldib, on see, et iga olukord on uus … laeva peal on praktiliselt nii, et iga kord, kui keerad ümber nurga, on olukord, mida sa ei oska oodatagi. Siin sa ei langegi rutiini. (V3)
Mulle meeldib siin tegelikult. Just see, et inimesed vahelduvad, vaheldusrikas töö, see ei ole üksluine, et kogu aeg teed sama asja. Reisijad on kõik erinevad, inimesed on erinevad, iga päev on uus etendus. Kõik, mis sa ise välja annad, selle sa vastu saad. (V5)
Mulle väga meeldib, kui tuleb selline väike muudatus sisse. Või see ongi see, et sa tuled oma rutiinist välja. Oma mugavustsoonist. (V6)
Uurija hinnangul väärivad eraldi mainimist konfliktsed situatsioonid klienditeeninduses kui ilmekas enesejuhitavuse mõõdik. Ühelt poolt töötaja suutlikkus konfliktseid situatsioone vältida, teiselt poolt vältimatu situatsiooniga toimetulek. Uurija nimetab seda “aktiivseks vastutamiseks”, versus “passiivne vastutamine”, kus inimene ei pea koheselt silmitsi seisma oma teo/otsuse tagajärjega. Aktiivse vastutuse võtmisega käitumisele järgneb suhteliselt kiire tagajärg ja laiapõhjaline reaktsioon (nt kliendi kaebust käsitleb töötaja otsene ülemus või firma juhtkond ja sellel võib olla tagasiulatuv mõju töötaja töösuhtele). Üks vastajatest tõi näite konfliktsest situatsioonist, kus ta oli püüdnud anda oma parima, kuid siiski sunnitud kliendile ütlema:
“Kui te leiate, et teie õigusi on kuidagi kahjustatud ja te ei jää selle olukorraga rahule, see ei meeldi teile, siis on teil on võimalus kaebus kirjutada. Minu nimi on (ütleb nime) ja esitage palun kaebus.” (V3)
Üks vastaja kirjeldas loovat lähenemist konfliktsele situatsioonile.
Mis mulle veel rahuldust pakub, on see, et kui mul tekib kliendiga mingi “teema”, et ta hakkab “saagima” ja kui sa saad ta siis kuidagi “peenega paika panna”. Niimoodi viisakalt. Kasvõi sellega, et jääd … naeratad lihtsalt ja ei ütlegi midagi. (V4)
Küsimusele, mis on see isikupärane viis või võte, mis aitab keeruliste või probleemsete olukordadega toime tulla, tõid intervjueeritavad välja kodu ja lähedaste toe, huvid väljaspool tööd ning raskuskeskme asetamise probleemist eemale.
Ma lähen koju, ma olen kaks nädalat siin ära, ma tulen koju ja mul on oma pere, mul on omad sõbrad… teised asjad, mis on minu jaoks palju olulisemad. (V5)
Elus on nii palju asju, mis tegelikult on palju tähtsamad, kas mingid oma mured või mingid omad rõõmud, kõik selline… See ongi minu ressurss. Et paned asjad tähtsuse järjekorda. (V4)
Ja vahest aitab, näiteks mind, et mõtled headele asjadele! (V4)
Vastajad tundsid end oma ametirolli täites vabalt, keegi ei kogenud ahistatust või stressi, mis toob välja teoorias avatud aspekti, et täiskasvanu õpib kõige tõhusamalt ja subjektsemalt siis, kui ümbritsev keskkond ei ole liiga pealesuruv. (Rogers, 1969, viidanud Järvis, 1998)
Iseseisvus ja otsustuskindlus
Otsuste vastuvõtmine on see, mida oodatakse ja eeldatakse ootamatus ja eriti ohuolukorras igalt laevapere liikmelt.
Äkki lendas uks lahti, kaks meest kargasid välja ja pikem mees muudkui aga taganes mööda koridori ja lühem mees vehkis rusikatega tal nina ees. Ja siis ma küll sekkusin, ma mäletan. (V1)
/—/ kaks soome meest läksid omavahel kaklema. Ja täiesti niimoodi, et ikka veri oli väljas. /—/ ja ma nägin kahte soome tädi parajasti tulemas ja et nad hakkavad minema just sinnapoole, kus see kaklus toimus. Ma olin ühes kajutis ja see oli täiesti automaatne, et ma tõmbasin nad kajutisse ja hoidsin neid seal niikaua kinni (hakkab naerma) kui turvamees tuli ja selle ära lahendas. Ja siis ma lubasin neil ära minna. (V6)
Kaks vastajat tõid välja elukogemuse, mis annab iseseisvust ja otsustuskindlust juurde.
Mina olen oma elukogemustest aru saanud, et mida varem ma sekkun, seda parem on. Kui ma tahan mängu juhtida, siis tuleb mängureeglid kehtestada kohe alguses. (V3)
Toimetulek nende ootamatute olukordade või klientidega, eks see tuleb ka mingil määral elukogemusest. Et me oleme juba sellises vanuses, et oskad selekteerida, mis on olulisemad asjad ja mis on vähem olulised. (V5)
Ma üritan mitte jääda kinni sellesse probleemi. /—/ Paljusid asju sa ei saa ise muuta, et mida sa muuta ei saa, selle peale pole mõtet muretseda. (V4)
Enesetõhusus
Enesetõhususe testide keskmine tulemus oli 31,6 (maksimaalsest 40-st), mis on märgatavalt üle keskmise. Kolm vastajat nõustusid täielikult väitega “Suudan alati keerulised probleemid lahendada, kui pingutan piisavalt”; kaks vastajatest väitega “Olen järjepidev ja seetõttu on mul lihtne oma eesmärke ellu viia” ja kaks vastajat väitega “Raskustes jään rahulikuks, sest usun, et tulen nendega toime”. Kuid ka kõigi teiste enesetõhusust kinnitavate väidete puhul oli enamasti tegemist vastusega “pigem tõene” kui et “vähe tõene” või “üldse mitte tõene”.
Vestlustest jäid kõlama enesetõhusad väited:
Ma tean, et igal olukorral on lahendus. (V3)
(Konfliktid –) need on asjad, millest me oleme lihtsalt üle. (V5)
Samuti iseloomustasid vastajad end positiivsete isikuomaduste kaudu; nimetati rahulikkust, tasakaalukust, häid käitumisharjumusi, huumorimeelt.
Kindlasti on oluline jääda iseendaks. Ja ma olen selline … aus, tähelepanelik … kui ma ennast iseloomustan, siis kindlasti … õiglane. (V6)
Eks ta oleneb iseloomuomadustest ka. Kui sa ikka oled selline koleeriline, või noh, nõrga närviga … mõni on ju, et läheb kohe hästi närvi ja hakkab nutma, ta ei saagi teha sinna midagi, ta lihtsalt on selline. (V4)
Ühest intervjuust ilmnes, et lisaks töö kvaliteedi, tulemuse vastavuse omaenese mõõdupuule, väärtustamisele, on töötajal olemas võimekus ise eesmärke seada.
Kui on tulemus. Kui ma näen seda lõpptulemust. Kui on ikka selline nagu sa kujutasid ette. (V6)
Emotsioonide roll
Emotsioonid kliendikontaktis
Väärtustati võimalust olla kasulik, teha heategu või muuta kliendi päeva paremaks. Hea teoga, abistamisega, rõõmu kinkimine ja selle vastupeegeldusega saajalt ilmnes otsene seos motivatsiooni tõusuga teha oma tööd hästi. Ehk siis – väline motivaator, positiivse emotsiooni saamine sai sisemiseks motivaatoriks seda esile kutsuda.
Motivatsioon on üldiselt defineeritud kui mingi käitumise tõukejõududeks olev asjaolude kogum. Need asjaolud võivad olla seotud inimese põhivajadustega nagu toit või konkreetne eesmärk. Käitumise põhjusteks võivad olla ka ideaalid, olemise seisundid (rahulolu, õnn). Inimest tegutsema panevaks asjaoluks võib olla ka eetika või altruism. (Täht, 2009)
Tegelikult mulle meeldib, kui inimene läheb minu juurest ära rõõmsana. Ausalt, see kõlab väga trafaretselt aga mulle päriselt meeldib, kui klient on rahul. (V4)
See on tore, kui sa saad mõnda (reisijat) aidata. Nagu täna, need meremehed, et aita neil wifi-koodi panna ja siis tuleb järgmine ja selliseid olukordi on palju. (V5)
Kaks vastajat tõid välja ootuse, et klient mõistaks töötajat, kui kõik pole sujunud plaanipäraselt või ka siis, kui just nimelt on sujunud.
Ja kui ma ei jõua nii kiiresti koristada kui uued reisijad peale tulevad, siis ma vabandan ja enamasti need uued reisijad saavad sellest aru. (V3)
Mulle meeldib, kuidas reisijad ka, paljud tulevadki ja nad tänavad sind selle eest, et sa oled teinud (head tööd). Piisab sellest kui sa juba seisad seal ja naeratad ja soovid neile head päeva ja …. tegelikult see annab hästi palju juurde! (V6)
Emotsioonid kollektiivis
Olulisel kohal vastajate väärtustes olid head inimestevahelised suhted kollektiivis. Et töökaaslased saaksid omavahel hästi läbi. Seda toodi välja nii alamkategooriate Vastutus kui Enesetõhusus kontekstis.
Kui sa tahad töökeskset paradiisi, siis kõik hakkab tegelikult töökollektiivi läbisaamisest. Palk ei ole siin esmatähtis, sa võid ka natuke vähem palka saada aga sa tuled tööle sära silmas. Ja sa tahad olla tööl. Ja sa ei põgene töölt ära. (V4)
Loomulikult, kui on kellelgi mingisuguseid isiklikke probleeme … ma tean, et hästi paljud on mulle olemas ja ma olen nõus ka alati olemas olema. /—/ See tuleb lihtsalt, seespidiselt ja oleme rääkinud ja leidnud lahendusi, kuidas edasi käituda. Kui ikka on töökius, siis ei tohi seda niisama jätta. (V6)
Esile toodi vaheastme juhi ehk otsese ülemuse rolli tähtsus töösuhete korraldamisel, töömeeleolu loomisel ja ka enesehinnangu tõstmisel.
Sõnaline veenmine on samuti üks võimalus inimese enesetõhususe uskumusi tugevdada. Inimestel on lihtsam oma enesetõhususe uskumusi hoida kui neile olulised inimesed väljendavad usku nende võimetesse. (Täht, 2009)
Tegelikult selle kõige madalama astme töökeskkond ja töötuju … see ju tegelikult oleneb väga palju ikkagi ülemusest ka. /—/ Alustamegi siis sellisest väikesest asjast, et sind märgatakse, et sind tähele pannakse. See loeb ka, motiveerib. (V5)
Et mina oma tööd saaksin veelgi paremini teha, siis peaksid olema (mõned) natuke teistsugused töökaaslased. Ja mina üksinda nende mugavustsooni ja rutiini lõhkuda ei saa, selleks peab tulema juba keegi … kas siis ülemustest või … keegi peab tulema appi. (V6)
Uurija tõi emotsioonid välja eraldi koodina, kuna need kerkisid esile olulisel määral (viie vastaja puhul kuuest) ja ilmnes seos positiivse emotsiooni kogemise ja sisemise motiveerituse vahel.
Arutelu ja kokkuvõte
Enesejuhitud käitumise peamiseks omaduseks on vastutustunne. Kõik vastajad kogesid enese vastutust väga selgelt töökohustustega seotult, nagu nt töövahendite ja -ruumide korrashoid, puhtus ja korrektsus, rahaline vastutus (ametikohal, kus oli tegemist raha käitlemisega), aga vastutuse tajumine ilmnes ka enam ja laiemalt kui ainult lepingutega määratletud käitumise järgimises. Viis vastajat kuuest märkis olulise väärtusena klientide rahulolu ja turvalisust ning enese rolli selle saavutamisel. Võimalik, et klientide rahulolu nii tähtsale kohale seadmises oli oma osa ettevõtte poolt parasjagu läbiviidaval koolituste sarjal, mille rõhuasetus on ettevõtte baasväärtuste tutvustamisel, sh klienditeeninduse kvaliteedil. Vastutust tunnetati ka suhtlemisel töökaaslastega, üksteise mõistmisel ja toetamisel. Vastutust tajuti eelkõige minakesksena ja seega vägagi subjektsena – kõik vastanud väljendasid mõtet, et kõik, mida ma teen, peab vastama minu enese poolt seatud sisemisele mõõdupuule.
Õpihimu ilmnes eelkõige tahtes täita konkreetseid tööülesandeid veelgi paremini, õppides juurde keeli või võttes osa firma poolt pakutavatest sisekoolitustest. Samuti väljendus see soovis, et meeskond tervikuna oleks edasipürgiv ning suhteliselt võrdsel tasemel oma sisemise töömotivatsiooni poolest. Kogemustest õppimist nimetati väga oluliseks probleemidega toimetuleku ressursiks.
Loovus ja sõltumatus väljendus avatud suhtumiseses ja uudishimus uute olukordade vastu. Mitte ükski vastaja ei toonud välja kartust ootamatuste ees või stressi seoses ümberkorralduste ja muutustega. Vestlustest selgus, et kõik töötajad olid töötanud oma töökohal juba rohkem kui aasta, mis võib olla üks nende enesekindluse ja käitumisvabaduse põhjuseid. Intervjuude käigus ei tõstatunud kriitiliselt analüüsiv lähenemine keskkonnale, traditsioonilistele teotsemisviisidele, kuid see võib olla seotud vabaduse tunnetamisega – kaks vastajat leidis, et vabadust oma tööd korraldada või end maksimaalselt teostada on neil täiesti piisavalt. Liigseid piiranguid tööülesannete täitmisel ei kogenud keegi.
Vastanute suhteliselt kõrge enesetõhususe skoor tõstatab küsimuse, kas kõrge riskiteguriga töökohtadel jäävad püsima need inimesed, kelle eneseusk on juba eelnevalt kõrgem või tõstab sellisel töökohal töötamine enesetõhusust?
Enesejuhitavusega on seotud sisemine motivatsioon ja tahe teha oma tööd hästi. Vastanute puhul (seetõttu, et kõik olid naissoost?) kerkis jõuliselt esile emotsioonide mõju just töörutiinis säilitatavale motivatsioonile, mis võib anda tööandjale lähtekoha paremate töösuhete korraldamisel. Vaheastme juhilt oodati eelkõige töötajate austamist ja nende võimete ja oskuste väärtustamist.
Uurija poolt tõstatatud oletus, et madalama astme töötajad kipuvad vastutust vältima ja probleemsetes olukordades seda endalt ära, nt vaheastme juhile veeretama, ei leidnud kinnitust. Vastupidi, uurija sai kinnituse madalaima astme töötajate pühendumusest ja valmidusest nii töö tulemuse kui oma teo tagajärgede eest vastutada.
Kokkuvõttes tõusid intervjuudest esile intervjueeritavate järgmised isikuomadused: vastutustunne; sõltumatus probleemide lahendamisel; julgus ja otsustuskindlus, mis annab uurijale alust väita, et töö hierarhilise süsteemi madalaimal astmel ei pärsi töötaja enesejuhitavust ning töötaja on kriisisituatsioonis valmis otsuseid langetama ja vastutama.
Allikad
Buss, S. (2013). Personal Authonomy. Stanford Encyclopedia of Philosophy. [2019, aprill 06]. Received from https://plato.stanford.edu/entries/personal-autonomy/
Ferris, D. (Ed.), Johnson, R. (Ed.), Sedikides, C. (Ed.). (2018). The Self at Work. New York: Routledge.
Hirsijärvi, S., Remes, P., & Sajavaara, P. (2007). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina.
Illeris, K. (Ed.). (2018). Contemporary Theories of Learning. London: Routledge.
Illeris, K. (2011). The Fundamentals of Workplace Learning. London: Routledge.
Jarvis, P. (1998). Täiskasvanuharidus ja pidevõpe. Teooria ja praktika. Tallinn: SE&JS Ltd.
Jüriöö, A. (2018). Hambaarstide ja hambaraviõdede arusaamad koostööst. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut.
Kadde, L. (2002). Täiskasvanu kujunemine enesearengu subjektiks. Uurimustöö teoreetiline osa. Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituut.
Kolk, K. (2015). Kollegiaalne juhtimine Waldorfpedagoogilistes koolides õpetajate juhatuse liikmete hinnangutel. [Magistritöö]. Tartu: Tartu Ülikooli Haridusteaduste instituut.
Lagerspetz, M. (2017). Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus. Tallinn: TLÜ kirjastus.
Liivet, G. (2015). Professionaalne autonoomia õenduspraktikas – integreeriv kirjanduse ülevaade. [Magistritöö]. Tartu: Tartu Ülikooli arstiteaduskond. Loetud aadressilt http://dspace.ut.ee/handle/10062/47358
Märja, T., Lõhmus, M., & Jõgi, L. (2003). Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. Tallinn: Ilo.
Tammeri, K. (n.d.). Enesejuhitavus. [2018, detsember 12] aadressilt https://andragoogika.tlu.ee/?page_id=337
Täht, K. (2009). Tunne iseennast: Õppimisega seotud hoiakud. E-õppe materjal. [Brošüür]. SOPH. 00.547.
Tennant, M. (2003). Psychology & Adult Learning (2nd ed.). New York: Routledge.
Valdma, E. (2015). Õpetajate koolitusmotivatsioon: mõjutavad tegurid ja tõstmise võimalused. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli tööstuspsühholoogia instituut. Loetud aadressilt https://digi.lib.ttu.ee/i/file.php?DLID=6365&t=1
Virta, K. (n.d.). Oppaanmallisivu. [2019, jaanuar 10]. Loetud aadressilt http://users.utu.fi/kavirt/webopaskorjattu/opas1.3.htm Lisa 1. Tajutava enesetõhususe test (Ralf Schwarzer & Matthias Jerusalem, 1995)