Eetilised valikud

KOOLITAJA EETILISED VALIKUD PROFESSIONAALSES TEGEVUSES

KRISTEL PRII

Kindlustamaks koolitusvaldkonna kui professiooni arengut Euroopa kultuurile omases vabas –ja valikuterohkes ruumis, on oluline teadvustada ja anda ülevaade valdkonnas ilmevatest eetilistest probleemidest. Võib tekkida olukordi, mil ametiootuste ning isiklike veendumuste vahel võib tekkida vastuolusid ning on oluline teadvustada, millistest eetilistest printsiipidest koolitajad oma professionaalses tegevuses lähtuvad. Töö eesmärk on analüüsiv ülevaade koolitajate eetilstest valiktest professionaalses tegevuses.  Uuring viiakse läbi vähemalt 10-aastase kogemusega koolitajate seas, kasutades poolstruktureeritud intervjuu meetodit. Peamised tulemused näitasid, et koolitajad ei teadvusta professionaalset eetikat eraldiseisvana isiklikust eetikast ning kõige rohkem seotakse koolitusel eetiliste valikutega konfidentsiaalsuse ja turvalisuse temaatikat.

Võtmesõnad: Koolitaja, koolitus, professionaalne tegevus, eetilised valikud

SISSEJUHATUS

Oma professionaalses tegevuses on koolitaja pidevas suhtluses teiste inimestega. Suurel hulgal täiskasvanukoolitajatest puudub eelnev erialane ettevalmistus ning tihti ei omata spetsiifilisi teadmisi õppimisest ja õpetamisest (Maasing, 2009). Läbi koolitusprotsessi saab koolitaja praktilisi teadmisi ja täieneb ametialane kogemuslik baas. Niisiis, toimub õpiprotsess samamoodi nagu õppijatel ka koolitajal. Tekivad isiklikud kogemused, mille põhjal edaspidiseid professionaalseid otsuseid teha.

Täiskasvanud õppijad toovad õppeprotsessi kaasa personaalse kogemusepagasi, mis on üks potentsiaalne õpimotivaator. Teemad, millega täiskasvanuharidus tegeleb, on sageli ajatud ja keerulised (Weston, 2009). Kuna õppijad on sotsiaalsed ning seotud ühiskonnaga, on olemas universaalseid teemasid, mis puudutavad paljusid. Erinevate väärtushinnangute ning kogemustega isikud omavad sageli eriarvamusi näiteks fundamentaalsetel sotsiaalõiguslikel teemadel. Tugevasse vastuollu võivad minna nii poliitilised, religioossed, kultuurilised ning ka käitumuslikud põhimõtted.

Koolitaja võime muuta inimesi ja süsteeme sõltub sama palju ta väärtustest ja eetikast kui kompetentsist (Hatcher & Storherg-Walker, 2003). Koolitajal on potentsiaal mängida võtmerolli õppija isiklikus ja professionaalses arengus (Hansman, 2009). Sellest tulenevalt on täiskasvanuharidusel potentsiaal toetada õppija iseseisvat mõtlemist ning omandatud teadmiste teadlikku ja eetilist rakendamist. Isik, kes omab terviklikku elufilosoofiat ja teeb teadlikke valikuid, teadvustab ka oma tegevuses erinevaid eetilisi ja moraalseid valikuid ning dilemmasid. Eetiline perspektiiv ning arusaam eetilisest käitumisest täiskasvanute hariduse vabas ja vormitus keskkonnas, tundub paljuski sõltuvat koolitaja kui eraldi indiviidi eetikast (Siegel, 2000). See, kuidas koolitaja oma professionaalses tegevuses õppijatele läheneb ning kuidas saavutab avatud ning soodsa keskkonna õppimiseks, et seeläbi õppijad jõuaksid isiklikus ja sotsiaalses plaanis harmoonilisema maailmatunnetamiseni, sõltub palju koolitaja tööst iseenda moraalsete ning eetiliste väärtustega, mis on.

EETILISED VALIKUD KOOLITAJA TÖÖS

Koolitajad puutuvad oma professionaalses tegevuses igapäevaselt kokku eetiliste dilemmadega (Ianinska & Garcia-Zamor, 2006). Valdavalt juhivad inimese käitumist tavad ja harjumused (Fernández-Molina, 1999). Olukorra eetilise aspekti teadvustamine eeldab sageli probleemi või erinevate valikuvariantide ilmnemist, mis omakorda annab tõuke teemassesüüvimisele. Otsustusprotsessis mängib rolli neli olulist aspekti: sotsiaalne vastutus, austus indiviidi vastu, ellujäämine ja sotsiaalne kasu (Rubina, 1991). Koolituskeskselt otsustab koolitaja, kus asub tema tegevuse eetiline rõhuasetus. Amet, millel on ühtne väljakujunenud eetikakoodeks ning mis omavad tugevat eetilist baasi ka praktikas, on arenenud kui professioon, kuid täiskasvanuharudse kohta seda veel öelda ei saa. (Sork, 2009). See, millistest eetilistest printsiipidest ja väärtushinnangutest koolitaja oma professionaalses tegevuses lähtub, oleneb paljuski indiviidist endast.

Tihti võib moraalsete tõekspidamiste kujundamine eetiliseks käitumiseks osutuda oodatust raskemaks (Sternberg, 2011). Situatsioonide komplekssus, erinevad arusaamad ning väline või sisemine surve võivad teooria praktikasse rakendamise muuta keeruliseks. Otsustusfilosoofia struktureerimine muudab koolitaja professionaalse käitumise eesmärgipäraseks ning aitab kaasa harmoonilisele tegutsemisele. Eetiliste probleemide teadvustamine, struktureerimine ning lahendamine on koolitaja professionaalse mina kasvuks oluline. Koolitaja on kohustatud olema oma ametitegevuses professionaalne, eriti suhtluses õppijate ning kolleegidega (Rowland, 2010). Praktikas esineb ka olukordi, mil ametiootuste ning isiklike veendumuste vahel võib tekkida vastuolusid. See loob omakorda võimaluse valida vastavalt oma tõekspidamistele. (Siegel, 2000.) “Üldsus eeldab, et koolitaja käitub eetiliselt, ei kahjusta õppijaid, kuuletub kehtivatele seadustele ja regulatsioonidele, kaitseb õppija heaolu ja edendab individuaalset ja ühiskondlikku moraali” (Hatcher & Storherg-Walker, 2003). Seega, on oluline, et koolitaja teadvustaks koolitusel tehtavaid valikuid ning viiks need kooskõlla eetikaprintsiipidega, millest lähtub. Eneseteadlikkus rajab tugeva pinnase koolitaja õpetamisvisioonile, võimalusele saada autentseks ja usutavaks ning mõista oma õpetamisperspektiive (Galbraith & Jones, 2008). Sel viisil on koolitajal võimalik eesmärgipärasemalt oma tööd teha, tunda ära õppija vajadused, rakendada vajalikud meetodid ning juhtida õppijat ära tundma oma eesmärkke ning aidata tal nende poole püüelda. Efektiivse koolitamise võti seisneb teadvustatud tegevuses. See, kuidas otsusteni jõuda ning milliseid valikuid teha sõltub palju koolitaja väärtushinnangutest.

Deontoloogilise teooria kohaselt lähtub käitumine kehtivatest reeglitest ning seadustest (Saarinen, 2002). Teol endal on suurem väärtus kui sellega kaasnev tagajärg, kuna esineb moraalseid kohustusi, mis kehtivad absoluutselt olenemata, mis see endaga kaasa toob (Tartu Ülikooli Eetikaveeb, 2007). Seda vastupidiselt utilitaristlikule maailmavaatele, mil juhul moraalne hinnang peaks põhinema loogilisel situatsioonianalüüsil, mille fookus on suunatud tagajärgedele. Vastukaaluks, on veendumusi, mis peavad inimest olevuseks, keda juhivad tunded ning emotsioonid ja see tõsiasi muudab ratsionaalse otsusetegemise praktikas võimatuks. Eksistentsialistid lähenevad eetikale, kui eelkõige sotsiaalset sfääri mõjutavale tööriistale ning lähtuvad oma tegevuses printsiibist, et kõik, mida inimene teeb, mõjutab suuremal või vähemal määral ühiskonda ning käitumine peab silmas pidama eelkõige sotsiaalset heaolu (Pojman, 2005). Selleks, et olla vaba inimene, on vaja õppida teistest hoolima (Tobias, 1998). Leidub ka erinevaid filosoofiaid, mis põhinevad arusaamal, et inimene teeb intuitiivselt vahet, mis on õige ning mis on vale. (Saarinen, 2002).

Selleks, et koolitaja oleks oma töös võimalikult autentne, on harmoonia isiklike veendumuste ning tööalaselt praktiseeritava vahel oluline. Koolitaja professionaalne tegevus peab alati olema kooskõlas täiskasvanute koolitaja/andragoogi kutse-eetikaga, olenemata, milliste isiklike väärtuste edasikandjaga on tegu. Eetikakoodeksi väljatöötamist ja jõustamist peetakse isereguleeruva professiooni tunnusmärgiks (Sork, 2009). Eesti täiskasvanute koolitaja/andragoogi kutseetikakoodeks toob välja, et kõrgeimaks eetiliseks printsiibiks on üksikisiku väärikuse austamine ja inimõiguste säilitamine ning kaitsmine (Kutsekoda, 2011). Koolitaja tegevus ei tohi olla õppijat mingil moel kahjustav. Ühtegi globaalses mastaabis universaalset koolitaja eetikakoodeksit ei ole loodud, kuid erinevaid ettepanekuid ning mõtteid selles vallas on avaldatud. Põhinedes teaduslikule eeltööle ning teadmistele antud valdkonnast, töötas Siegel välja 10 koolitaja eetikakoodeksi printsiibid. Nende seas tõi välja erineva etnilise, sotsiaalse, kultuurilise pärandi austamise, konfidentsiaalsuse,  individuaalse lähenemise, reaalsuse täpse tõlgendamise, õppija kaasamise ning  ning konfliktide vältimise (Sork, 2009). Kuid üleilmne koolitaja eetikakoodeks peab olema piisavalt universaalne, et ei hakkaks piirama tegevusvabadust. Praktikas ilmnevad eetilised probleemid on sageli väga spetsiifilised ning tehtav valik oleneb palju koolitaja enda väärtustest. Olukorrad, kus diskrimineeritakse erinevast soost ja rassist õppijaid, on selgelt ja üheselt taunitavad. Sellisel juhul on ebaeetiline käitumine lihtsalt tuvastatav. Kõik olukorrad nii radikaalsed ei ole. Näiteks see, kas ja kuidas käsitleda sotsiaalõiguslikke teemasid, on iga koolitaja personaalne otsus. Need teemad on potentsiaalsed eetiliste dilemmade tõstatajad (Rowland, 2010). 2001. Aastal tehtud uuringu kohaselt, mille eesmärk oli selgitada välja kõige sagedamini esinevad eetilisi valikuid nõudvad olukorrad, mida koolitaja oma professionaalses tegevuses võib kohata on järgmised:

• Konfidentsiaalsus
• Õppija-koolitaja suhe
• Rahaga seotud teemad
• Professionalism ja kompetentsus
• Õppija saavutuste hindamine
• Kasutatud materjali autoriõigus
• Organisatsioonisisesed probleemid
• Tunnistused/kraadid
• Koolituse kavandus
• Tööpraktika
• Liikmelisus ja kohalviibimine (Sork, 2009)

Uuring näitab selgelt, et koolitaja puutub oma professionaalses tegevuses valikute eetilise aspektiga kokku väga erineval viisil. Eetika ei ole eraldiseisev tegutsemisvaldkond või vabalt valitav suund, vaid on tugevalt läbi põimunud otsustega, mida koolitaja oma igapäevatöös peab vastu võtma. Eetilist valikut võib tekitada näiteks koolitatavate käitumine, mis häirib õppetööd ning ähvardab kahjustada ruumis olevat harmooniat. Näiteks sarkastilised kommentaarid, teistest üle karjumine, telefoniga rääkimine ja muul moel ebaviisakas käitumine, on selge märk ebasobivast käitumisest, millele koolitaja peab aktiivselt vastama (Rowland, 2010). Sel juhul on tegu gruppi otseselt kahjustava tegevusega ning tunnetus õigest ja valest on lihtsalt hoomatav. Viis, kuidas koolitaja otsustab konfliktsele olukorrale läheneda, iseloomustab koolitaja eetilisi tõekspidamisi.

Kuid täiskasvanuhariduses käsitletavad eetilised teemad on tihti ajatud, keerulised ja probleemsed situatsioonid (Weston, 2009). Kuid inimese varasemad kogemused vormivad väärtushinnanguid ning võivad tugevalt mõjutada järgnevaid õpikogemusi ning viisi, kuidas uus teadmine omandatakse (Maasing, 2009). Kuid peale koolitaja väärtushinnangute ning moraalsete väärtuste klassiruumis on ka hulk täiskasvanud indiviide, kellel võib olla käsitletavast teemast tugev oma arvamus. Koolitaja ülesanne on hoida õppimisele avatud ja heasoovlik õhkkond. Vaatamata sellele, et sageli ilmnevad sotsiaalselt dominantsed suhtlusmustrid ka õppekeskkonnas, on koolitajal suur mõju sellele, kuidas grupisisesed suhted on üles ehitatud (Guy, 2009). Oluline on, et koolitaja teadvustaks käitumist, kui potentsiaalset eetilise sõnumi kandjat. Eelpool mainitud keerulised ja palju vastakaid arvamusi pälvivad teemad nagu näiteks rass, seksuaalsus ja sotsiaalne seisus eksisteerivad vaatamata sellele, kas neist rääkida või mitte. Kui käsitletava teema fookus on eelnevalt nimetatud teemadel, toob aus dialoog tihti päevakorda konflikte (Guy, 2009). See, kas probleemsete teemade tõstatamine on eetiline, jääb iga koolitaja enda otsustada, kuid eetiline peaks olema viis, kuidas teemasid käsitletakse.

“Eetiline areng, tunnetuspiir, küpsus ja eetiline käitumine on juhtivatel positsioonidel olevate isikute, riigi –ja haridustöötajate üks peamisi probleeme” (Venezia, Venezia, Cavico, & Mujtaba, 2011). Koolitusel võib ette tulla, et koolitaja ignoreerib paralleeli ebaeetilise käitumise ja eetilise juhatuse puudumise vahel. Seega, on väga oluline, et inimene, kes õpetab, näitaks oma käitumisega eeskuju. Dialoog ebaeetiliste valikute tegemise põhjuselikkuse üle ning selleteemalise avameelse arutelu tõstatamisel, ilmeb mõningane vastuolu, kuna koolitajad ei taha näida ebaadekvaatse või nõrgana (Hatcher & Storherg-Walker, 2003). Isegi, kui inimesed teavad, kuidas nad peaksid käituma, ei tähenda see alati sel viisil käitumist või olukorrale reageerimist (Durac, 2011). See võib omakorda kaasa tuua näiteks häbitunde ning soovi situatsiooni tingimusi enda kasuks kallutada või anda muul moel moonutatud ülevaade. Rääkides avameelselt potentsiaalsetest eetilistest probleemidest ja seda enne nende realiseerumist, saab palju teha, et kindlustada oma vastutusvõime, usutavus ja ausus (Brockett & Hiemstra, 2005). On ka võimalus, et teadmisi eetilisest käitumisest on raske üle kanda käitumisse (Sternberg, 2011). Kuid selleks, et muutused oleksid võimalikud, peab koolitaja olema oma professionaalses tegevuses aktiivne ja seotud (Weston, 2009). Eetilised probleemid ja sellega seotud temaatika on koolitusvaldkonnas oluline ja vajalik. Selleks on oluline et koolitaja oleks julgeks pidevalt mõelda ja reflekteerida üldlevinud ja praktikat puudutavate eetiliste probleemide üle (Tobias, 1998).

MEETOD JA VALIM

Empiiriliste andmete kogumisel kasutati kvalitatiivset uurimisviisi. Kuna kvalitatiivne uurimusmeetod kaasab uuritavaid, siis on see efektiivne arusaamade, tähenduste ja kogemuste uurimiseks. Fenomenoloogilise uurimuse eesmärgiks on tabada uuritava tuuma. Koolitaja eetiliste valikute uurimine nõuab, võimalikult reaalse olukorrakirjelduse jaoks, isiku väärtushinnangutesse ning käitumispõhimõttetesse süvitsi minekut. Fookuses on informatsiooni sügavus ning fenomeni tuumani jõudmine.

Andmed on kogutud  poolstruktureeritud intervjuu meetodil, mis aitab hoida fookuses käsitletavat teemat, võimaldab kogemusi detailselt jagada ja on avatud ootamatustele. Poolstruktureeritud intervjuu raames on osad küsimused ette valmistatud ning osad tekivad lähtuvalt intervjuu käigust. “Kuna poolstruktureeritud intervjuu võimaldab juurdepääsu tajule ja arusaamaale, on see efektiivne viis näha läbi probleemidest, mis ei ole esmapilgul hoomatavad, kuid vaatamata sellele, põhjustavad mõnedes valdkondades või inimkooslustes probleeme.” (Laforest, 2009.)

Valimisse kuuluvad 3 vähemalt 10-aastase kogemusega koolitajat turunduse, psühholoogia, meeskonnatöö, juhtimise, loovettevõtluse ning disani valdkonnast. Määratud koolitusstaaž on küllalt pikk, et koolitajal tekiks rikkalik kogemustepagas, isiklikud assotsatsioonid ja arusaamad oma professionaalsest tegevusest ning tööeetikast. Konfidentsiaalsuse huvides on kasutatud pseudonüüme. Allolevas tabelis (Tabel 1) on välja toodud valimi moodustanud koolitajate tööstaaž ning tegevusvaldkond.

Nimi	Staaz	Valdkond
Triin	11 aastat	Turundus, reklaam, ettevõtlus, disain
Loore	10 aastat	Psühholoogia, pedagoogika, klienditeenindus
Tõnu	16 aastat	Meeskonnatöö, juhtimine, telefoniteenindus –ja müük

Tabel 1

Empiiriliste andmete analüüsimiseks on kasutatud kvalitatiivset sisuanalüüsi, mis võimaldab mõista, tungida teema tuumani ning märgata seal ilmevaid mustreid. Lähtuvalt tulemustest, on saadud andmed kategoriseeritud nelja alagruppi: eetilise koolituse tunnused, koolitaja roll, kogemused eetilistest valikutest ja arusaam koolituseetikast.

TULEMUSED

Eetiliste koolituse tunnused avalduvad, kui koolitaja järgib professionaalses tegevuses isikikku eetikakoodeksit. 10 aastat koolitusstaaži  on piisav aeg, et koolitaja suudaks oma tööd mõtestada ning luua käitumisstruktuur, millest juhinduvalt oma valikuid teha. Sarnaselt koolitajate erinevate väärtushinnangutega, tajutakse erinevalt ka eetilist fookust. Teadvustamine, mis teeb koolitusest eetilise koolituse, märgib sageli ära seda,  mida koolitaja oluliseks peab. Andmetest selgus, et peetakse oluliseks võrdse kohtlemise printsiipi, et tagada jätkusuulik koostöö ning areng.

“Koolitusel on kõik osalejad (sõltumata ülemus-alluv suhetest igapäevatöös) samal tasemel ja neid tuleb võrdselt kohelda.” Loore

“Mistahes arendustegevus peab minu jaoks tagama osapoolte jaoks jätkusuutliku koos toimimise ja arengu.” Tõnu
Veel selgus, et koolitatavate arengutegevuse toetamine ei piirdu vaid mugava ja turvalise ruumi loomisega, vaid pakub ka stimulatsiooni, mis võimaldab õppijal läbi selgelt kontrollitud ja teadliku juhendamise läbi oma piire ning võimeid kompida.

“Koolitus on omal moel koolitatavat soovitud suunas tõukav (manipulatiivne). Siin pean oluliseks, et see manipulatsioon on avatud ja koolitatav ise teeb enda valikud.” Tõnu

Koolitaja arusaam eetilisest koolituskeskkonnast loob eeldused teadlikutele eetilistele valikutele oma professionaalses tegevuses ning näitab, mida koolituses eetilise aspekti läbi käsitletakse ning teadvustatakse.  Kui ei teki teadlikkus situatsiooni eetilisusest, siis ei teadvustata ka selle olukorra eetilisi valikuid.

Koolitaja roll on koolituses iseloomuliku tähtusega. Koolitaja väärtushinnangutest sõltub koolituse fookus, teemakäsitlus, ülesehitus, valitsev kliima, võimalused jpm. On oluline, et koolitaja suudaks ja oskaks ennast positsioneerida nii, et kõik sellega seotud potentsiaal realiseeruks. Seoses koolitusmaailma paindlikkuse ning loova keskkonnaga, on koolitajal väga oluline  mõista iseenda rolli terves selles protsessis. Mõista iseennast koolitajana ja teha teadlikult valikuid juhinduvalt iseenda tõekspidamistest ja eetilistest väärtushinnangutest.

“Enda meelest käitun alati pigem eetiliselt, välja arvatud olukorrad, kus ühiskondlikud normid on minu arvates seadustena valesti sätestatud, mispuhul ma laveerin jokk-alustel eetilise-ebaeetilise piiril seadust rikkumata, aga kodanikuna endast parimat andmata. Püüan käituda õiglaselt ja eeldan seda ka teistelt.” Loore

Eelnevast tõdemusest saab järeldada, et tuleb ette olukordi, kus koolitaja peab nägema vaeva, et saaks käituda vastavalt isiklikele väärtushinnangutele, kuid siiski mitte alati. Andmed näitavad, et austatakse ka üldkehtivaid seadusi ning regulatsioone ja vastavas olukorras püütakse pigem leida alternatiivne käitumismeetod kui neid eirata või rikkuda.

Andmetest selgus ka koolitajate iseenda positsioneerimine:

“Koolitaja üks töö alustest on piiritu usk inimeste võimetesse , st alati positiivne tugi.” Tõnu

“Koolitaja peab enda isiklike eelistuste ja hoiakute välja näitamisel olema kontrollitud, et osapooli mitte kahjustada.” Tõnu

On selge, et koolitajad teadvustavad enda rolli ning võimet mõjutada koolituskeskkonda ja osalejaid. Fookuses on õppija huvid ning nendest lähtuvalt proovib koolitaja oma käitumisega toetada õppija arengut. Teadlikult tehtud otsused ja arusaam enda hoiakute mõjust õppijatele, on eelduseks oma käitumise eesmärgistamisel.

Kogemused eetilistest valikutest on koolitajatel erinevaid. Peale erialateadmiste, tuleb koolitajal tegeleda oma töös ka sotsiaalse ning kultuurilise aspektiga. Kuid sageli on just koolituse teema see, mis dikteerib ilmnevate eetiliste probleemide iseloomu. Andmetest saab välja lugeda koolitusvaldkonna tugevat mõju sellele, milliseid eetilisi valikuid täheldatakse.

“Kui koolitatavad soovivad minu kui praktiku näiteid elust, aga need on lepingus määratletuna konfidentsiaalsed.” Loore

“Avatud koolitusel on öeldud, et oli hea, et kohal ei olnud mõnda konkureeriva ettevõtte osalejat – seda jälgime tegelikult juba koolitustele registreerumise käigus.” Tõnu

Selgus ka koolitaja roll tööandja ja töötaja tasakaalustamisel:

“Tööandja soovib koolituselt reeglina tulemuste paranemist, seda et töötajad rohkem ja paremaid tulemusi annaks, lisaks võimalik, et tööandja nö ebapopulaarseid otsuseid siluks.” Tõnu

“Kui koolitus teha väga koolitatava keskselt, siis võib sellest kujuneda nö tööandjat hukka mõistev üritus, mis võib tegelikult töötaja ja tööandja suhteid halvendada või julgustada töötajas töölt lahkumise mõtteid. Ka siin pean oluliseks meeles pidada, et koolitus oleks konstruktiivne ja toetaks jätkusuutlikku koostööd.” Loore

“Mõnel korral on juht püüdnud koolitust seostada siiski ka inimeste hindamisega, kuid need olukorrad on saanud alati lahendatud.” Tõnu

Tekib ka olukordi, kus on tarvis märgata osapooli ning nende rolle ja eesmärke ning vastavalt eetilistele tõekspidamistele tegutseda. Andmetest selgub, et tähtsaks peetakse võrdsusprintsiipi ning diskrimineerimine või muul moel teiste kahjustamine on ebaeetiline:

“Kui keegi püüab abistamise vms sildi all kaaslast, tema oskusi ja teadmisi ära kasutada. Või kui keegi on agressiivselt meelestatud .” Loore

Andmetest selgus ka turvalisuse ja konfidentsiaalsuse tähtsustamine nii indiviidi kui ka organisatsiooni või ettevõtte tasemel:

“Koolitus peab olema turvaline – st õppeprotsessi ei tohiks seostada hindamisprotsessiga, sest see pärsiks arengut.” Tõnu
“Koolituse (ettevalmistuse) käigus õpib koolitaja ettevõtet võimalikult hästi tundma, millega laieneb ka koolitajale teatud määral firma ärihuvide saladuses hoidmise nõue.” Tõnu

Andmetele tuginedes saab öelda, et  mitte alati ei teadvusta koolitajad oma töös eetiliste valikute tähtsust või nendesse süvenemist:

“Praktiliselt ei ole esinenud olukordi, mis  nõuaks eetiliste põhimõtetesse süvenemist.” Tõnu

Olenevalt konkeetse indiviidi isikuomadustest, väärtustest ning hinnangutest on rõhuasetus eetiliste probleemidele erinev. Koolitaja enda eeskuju eetiliste väärtuste kandjana on oluline ressurss, mida tuleks teadvustada. Siit lähtuvalt saame rääkida, kuidas tajutakse koolituseetikat.

Arusaam koolituseetikast ning selle teadustamine oleneb suuresti koolitusvaldkonna kui professiooni kasvust. Eesti kontekstis on täiskasvanud koolitaja/andragoogi eetikakoodeks küll olemas, kuid küsimus eetilistest valikutest on siiski väga vähe kõlapinda leidnud. Andmetest selgus, et koolitajad ei erista tööeetikat isiklikust eetikast. Mõlemad on tihedalt läbipõimunud ning arusaam koolitaja rollist kui spetsiifilisest tööeetika kandjast ei avaldunud.

“Ma ei saa tööeetikat tavaelu eetikast lahti kiskuda, seega on need mulle üks ja sama.” Triin

“Minu meelest ei ole koolitaja töös eetika midagi erinevat sellest eetikast, mis rakendub elus üldse.” Loore

ARUTELU

Kas teadvustatult või mitte, kohtavad koolitajad eetilisi dilemmasid oma tööpraktikas igapäevaselt (Imel, 1991). Peamised teadvustatud eetikaküsimused on seotud turvalisuse ning konfidentsiaalsuse tagamisega nii üksikisiku kui ka suurtemate gruppide ning ühenduste tasandil. Kõrgelt hinnatakse ka erinevate osapooltele ühesuguste tingimuste võimaldamist, mis tihti nõuab koolitajalt olukorra tasakaalustamist ning neutraliseerimist.

Põhjuste hulgas, miks täiskasvanud inimene tahab õppida, on ka soov kogeda positiivseid kogemusi. Inimesed, kes õpivad kontrollima oma kogemusi, suudavad teha valikuid oma elukvaliteedi üle ning see omakorda muudab rahulolevaks ning õnnelikuks (Csikszentmihalyi, 2008). Koolitajad peavad oluliseks igasuguse arengu toetamist ning positiivse õhkkonna ja sisendite loomist. Motiveerimisel on suur jõud ning sellega seoses kaasneb koolitajapoolne võimalus sel sfääris ressursse mõjutada. Ilmnes koolitaja teadvuses olev vastutusemäär ning passiivne või vastupidine käitumine on nimetatud ebaeetiliseks.

Toetudes saadud andmetele, saab väita, et koolitajad peavad oluliseks õppija stimuleerimist ning mõjutamist, et toimuks areng. Oluline on tekitada õppijas ärevus, mis aitab keskenduda ning fokuseerida oma isiklikke ressursse. Sel juures peetakse väga oluliseks jälgida õppijate seisundeid ning koolituse lõpus aidata õppija tagasi rahuliku ning tasakaalustatud meeleseisundi poole. Kõige suuremat tähtsust omistatakse emotsioonile, mida kogetakse olukorra lõpus ning see on ka kõige meeldejäävam (Arley & Carmon, 2000).

Uuringuandmed näitavad, et koolitajad ei teadvusta piiri professionaalse ning isikliku eetika vahel. Töös vastu võetud otsused toetuvad suurel määral personaalses plaanis paika pandud käitumisstrateegiatele. See näitab koolitaja isikliku rolli ning koolitaja rolli ühtesulavust. Kuid rääkides avameelselt potentsiaalsetest eetilistest probleemidest ja seda enne nende realiseerumist, saab palju teha, et kindlustada oma vastutusvõime, usutavus ja ausus (Brockett & Hiemstra, 2005). Sellest tulenevalt on ka oluline mõista oma rolli ning sellega seonduvaid spetsiifilisi olukordi ja probleeme, mis võivad ilmneda ning mis on seotud professionaalse tegevusega. Selleks on oluline et koolitaja oleks julge reflekteerima üldlevinud ja praktikat puudutavate eetiliste probleemide üle ning seda pidevalt terve oma professionaalse tegevuse jooksul (Tobias, 1998). Uuringutulemustest saab välja lugeda, et koolitajad teadvustavad oma töö eetilisi aspekte ning käituvad vastavalt väljakujunenud tõekspidamistele, mis on kujunenud professionaalsetest ning isiklikest kogemustest.

Oluline on, et koolitaja teadvustaks oma rolli potentsiaali ning sellest tulenevat eetilist vastutusmäära. Eneseteadlikkus ja oskus ennast määratleda rajab tugeva pinnase koolitaja õpetamisvisioonile, võimalusele saada autentseks ja usutavaks ning mõista oma õpetamisperspektiive (Galbraith & Jones, 2008).

KOKKUVÕTE

Koolitustöös täiskasvanutega, tuleb ette olukordi, mis ei hõlma erialateadmisi. Koolitaja oskus suunata õppijat, sõltub samapalju ta väärtustest ja eetikas, kui kompetentsist (Hatcher & Storherg-Walker, 2003). Töö inimestega on pidevas muutumises, aktuaalne ja väga loominguline. Teadlikkus iseenesest, aitab ka koolitajana muutuda autentsemaks ning ehedamaks. Sellest tulenevalt ei ole enam professionaalset eetikat võimalik näha eraldiseisvana isiklikust eetikast. Soov mõista, mis on nii üksikisiku kui ühiskonna plaanis moraalne, on oluline samm teadliku käitumiseni.  Koolitaja on ka ise pidevas õppeprotsessis ning loob seoseid iseenda tõekspidamiste ja ühiskonnas ilmnevate väärtushinnangute vahel. Praegusel ajastul vormib ja defineerib ameti olemust eetika. (Ianinska & Garcia-Zamor, 2006). Oluline on luua teadlik õppekeskkond, mille potentsiaali vormib paljuski koolitaja eetilised valikud. Selleks, et õppimine saaks toimuda, on tarvis õppija julgust ja valmisolekut tegeleda iseendaga, millele saab koolitaja kaasa aidata. Seega, on koolitaja ülesanne luua soodne ja konstruktiivne õhkkond arutamaks teemasid, mis õppijaid kõnetab. Enesest lugupidav ning osav koolitaja õpib hakkama saama erinevate probleemolukordadega nii, et tõuseks võimalikult vähe kahju, mis on paljuski tingitud konfidentsiaalsuse tagamisest ja turvalise õpikeskkonna loomisest.
ALLIKAD

Brockett, R. G., & Hiemstra, R. (2005). Promoting Ethical Practice in Aduit Education. Adult Learning, 16 (3), 4-6.

Durac, L. (2011). Ethics, a Basis in the Formation of the Moral Character of the Educated Individual in the Knowledge Society. Journal of US-China Public Administration, 8 (10), 1136-1141.

Einsten, A. Florida International University. [2013, jaanuar 13]
https://ugrad.fiu.edu/cat/developing_teaching.html

Fernández-Molina, J. C. (2004). Ethical Concerns and Their Place in the Training of Information Professionals.

Galbraith, M. W., & Jones, M. S. (2008). First Things First in Becoming a Teacher of Adults. Journal of Adult Education , 37 (1).

Guy, T. C. (2009). Just Democracy: Ethical Considerations in Teaching. New Directions for Adult and Continuing Education, 123, 43-51.

Ianinska, S., & Garcia-Zamor, J. C. (2006). Morals, Ethics, and Integrity: How Codes of Conduct Contribute to Ethical Adult Education Practice. Springer Science, 6, 3-20.

Hansman, C. A. (2009). Ethical Issues in Mentoring Adults in Higher Education. New Directions for Adult and Continuing Education , 123 (5), 1-12.

Hatcher, T., & Storherg-Walker, J. (2003). Developing Ethical Adult Educators: a Re-Examination of the Need for a Code of Ethics. Adult Learning , 14 (2), 21-24.

Kutsekoda (2011, 11 23). Täiskasvanute koolitaja/andragoogi                   kutseeetikakoodeks. [2012, oktoober 25]            http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10412134/lisad/104 12304.

Maasing, M. (2009). Kogemusest õppimise peegeldus täiskasvanukoolitaja õpetamislugudes. [Magistritöö]. Tartu: Tartu Ülikooli Avatud Ülikooli pedagoogika osakond Tat ülitööõpus ning see on ka ksed,emusliku õppimisega?
test ning eelistustest.  mida kogetakse olukorra lõpus ning see on ka k

Pojman, L. P. (2005). Eetika – õiget ja vära avastamas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Saarinen, E. (2002). Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini. Tallinn: Avita Kirjastus.

Rowland, M. L. (2010). 324Unethical Behavior, Academic Misconduct, & Incivility: Does it occur in Adult Education Classrooms? . 324-329.

Tobias, R. (1998). Ethics and the Education of Adults: a Review Essay. New Zealand Journal of Adult Learning , 26 (2), 74-83.

Rubina, R. (1991). Ethical Issues in Library Personnel Management. Journal of Library Administration , 14 (4).

Siegel, I. H. (2000). Toward Developing A Universal Code Of Ethics For Adult Educators. PAACE Journal of Lifelong Learning, 9, 39-64.

Sork, T. J. (2009). Applied Ethics in Adult and Continuing Education Literature. Wiley InterScience(123), 19-32.

Tartu Ülikooli Eetikaveeb. (2007). Eetika ja moraal. Retrieved 11 04, 2012, from Eetikaveeb: http://www.eetika.ee/141546

Sternberg, R. J. (2011). Ethics From Thought to Action. Educational Leadership, 11 , 34-39.

Venezia, C. C., Venezia, G., Cavico, F. J., & Mujtaba, B. G. (2011). Is Ethics Education Necessary? A Comparative Study Of Moral Cognizance In Taiwan And The United States. International Business & Economics Research Journal, 10 (3), 17-28