Pagulaskriis on hetkel Euroopas aktuaalne probleem, mille lahendamisse peavad kõik Euroopa Liidu liikmesriigid panustama, sealhulgas ka Eesti. Siseministeeriumi kodakondsus ja rände uuringu lõpuaruandest (Pagulasabi aastaraamat 2014, Politsei- ja Piirivalveamet) selgus, et Eestile esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste arv on võrreldes teiste EL liikmesriikidega väike. Aastate kaupa on see kasvanud ja Eestilt on aastatel 1997-2015 rahvusvahelist kaitset taotlenud ligikaudu 800 inimest, nendest kaitse on saanud 172 inimest, kellest 88 on pagulased.
Pagulaste jaoks on loodud palju toetavad ja abistavaid organisatsioone, neile on määratud isiklikud tugiisikud ning järjepidevalt töötatakse välja erinevaid tegevuskavasid, mis aitaksid pagulaste elu paremaks muuta ja integreerumist meie ühiskonda hõlbustada. Meie andragoogika tudengitena tundsime huvi selle vastu, millised on täiskasvanukoolitajate võimalused panustada pagulaste abistamisse Eestis. Uurisime, millised on Eesti seadusandlusega pagulastele ettenähtud kohanemisprogrammid ja koolitused. Lisaks võtsime luubi alla pagulaste võimalused enese arendamiseks, millest selgus, et loodud on küll võimalused õppimiseks, kuid Eesti valmisolek täisväärtusliku õpikogemuse pakkumiseks on veel väike ning tehakse samme, et süsteemi paremaks muuta. Uurijatena kogesime ka raskusi ja nii valmiski autoetnograafiline uurimus sellest, kuidas andragoogika tudeng uurib enda kogemust pagulaste kohanemisprogrammi uurijana ja kohanemisprogrammide tausta. Selgus, et pagulased, kes on nii Eestis kui ka maailmas väga aktuaalne teema, on ühiskonnas justkui peidetud, mis muutis nende intervjueerimise, ja neile hääle andmise, rääkimaks oma kogemusest, võimatuks. Autoetnograafiline uuring ilmestab suurepäraselt teekonda, mis tuli Teie ees olevate artiklite valmimiseks läbida. Selgus, et pagulastega on väga keeruline kontakti saada ning see on väga pikaajaline protsess, mis nõuab aega, kannatust ja tõsist huvi.